Lugu lootusest

See on lugu lootusest. Sherry Lazarukil ja tema pojal Trevor Struttil on mõlemal diagnoositud Huntingtoni tõbi. Sherry sai diagnoosi, kui ta sai 30-aastaseks, ja Trevoril diagnoositi see 5 aastat tagasi.

Trevor otsustas end proovile panna, et mitte kannatada, vaid olla võimeline varakult haiguse vastu võitlema. Tema ema sümptomid hakkasid ilmnema, kui ta oli umbes 41-aastane, ja loomulikult oli see perekonnale murettekitav hetk.

Sellest hoolimata otsustasid nad vastu hakata. Sherry hakkas vähemalt kaks korda päevas trenni tegema ja toituma tasakaalustatult, mis parandas oluliselt tema tervist. Trevor pakkus talle isegi uut mobiiltelefoni ja õpetas teda seda kasutama, et Sherry jääks aktiivseks.

Trevoril on üks suur nõuanne kogukonnale: "Nad peavad tagama, et nad motiveerivad, mitte ei heiduta". Ta ütleb seda lootusrikkalt, sest kuigi ravi pole veel olemas, ei ole loobumine ka võimalus, ja tema ema on selle elavaks tõestuseks.

"Treeningu ja kõva tööga võib igaüks oma mõtteviisi ja elu muuta. Ära lase depressioonil end lüüa. Tõuse tagasi üles ja ära anna alla. Õige suhtumisega Huntingtoni tõvesse võib ikka veel elada täisväärtusliku ja terve elu lähedal. Ma sõidan rattamaratonidel ja olen väga aktiivne jõusaalis, kuid see ei tähenda, et keegi vajab raha või jõusaali, et saada terveks. Liikumist saab teha ka kodus ja isegi diivanil. Nii et minu peamine nõuanne oleks kõigile Huntingtoni tõve all kannatavatele inimestele, ärge laske millelgi või kellelgi lasta end üles anda. Teie tahe ja elu on teie kätes, ükskõik kui raske see ka ei tundu, ärge kunagi loobuge endast."

Trevor lõpetab oma loo kõige ilusamal ja inspireerivamal viisil.